Tanel Rigas.
Ajaloolane.
Copyright ETK kirjastus 1993



                  lesandeid  on  kll  igupoolest  mitut  tpi, jrele
             mtlema  hakates  aga  vib  tpide  arvu  kllalt vikseks
             taandada.  sna  suur osa  neist jb  tavaliseks rutiiniks,
             neist  pole isegi  midagi mletada ja  ajapikku hakkavad nad
             omavahel sassi minema.
                  Meenutamisvrt   aga   pole   vahest   isegi  lesande
             lahendamine,  kui  selle  ettevalmistus.  Loomulikult teevad
             suurema   t  ra  meie   kaasttajad  Infoteenistusest  -
             Eriosakond  ei tekkinud  sugugi juhuslikult  selle ametkonna
             allksusest - toimikud aga on harilikult vheknekad, neetud
             kroonukeel  ja alatine lahterdamine, loomulikult hdavajalik
             nende   materjalide  igapevakasutajale,  teeb  need  sageli
             vhevrtuslikuks.  Mul  kujunes pris  kiiresti harjumuseks
             enne   lesannet  toimikumaterjalidele   reaalset  tagaphja
             otsida.  Kohati  osutus  too  t  isegi  huvitavamaks,  kui
             lesande titmine ise.

                  Minu grupp vajas ajaloolast. lesande suhtes ei oska ma
             elda,  milles too ieti  seisnes - kllap  rutiin. Kll aga
             mletan,  kuidas me hlmasime Auren Larki; idee kuulus mulle
             ja igustas end le ootuste.
                  Hipp  Melcheniga  sidus  mind  vana  sprus.  Me  olime
             hevanused  ning  meie  tutvusele  pani  aluse  vastastikune
             positiivne mulje - kumbki ei varjanudki, et ta on oma eriala
             patrioot.  Phimtteliselt  oleks see  ehk  rkinud kummagi
             kahjuks;  klgeharjunud  stereotbid,  arvatavasti  meldud
             erialapatriotismi   huvideks,   sunnivad  teise   ala  meest
             tavaliselt  skeemi  mahutama.  Ent  millegiprast  ji mulle
             jalamaid  mulje, et Melchen ei  ole tavaline operaator, nagu
             minagi  pole  kige tpilisem  eriosakondlane. Me  saime ka
             vljaspool   taega   vahest  kokku,   aga   oma  tegemised
             Infoteenistusega sttisin ma edaspidi Melchenit kasutades.
                  "Ajal'lane  ja  opositsionr  ?"  pris  Hipp muiates.
             "Tahad  poolt  arhiivi  ?  Neil  peagu  p'legi  klassikalisi
             patrioote. htedel on ajalugu leebeks aetud, teised arva, et
             MF'i  kirjeldat'  tendentslikult liiga  progressiivsena ning
             kolmandad kuulut' leldse kik vltsin'ks."
                  "Poolt  ei  taha,"  tlesin  jrelemtlemist teeseldes.
             "Paluks viimasest nimetatud kategooriast. Kolmest aitab."
                  "Vt'  neli," pakkus Hipp lahkelt. Ma olin alles prast
             pooleaastast  suhtlemist  temaga aru  saanud,  et tegelikult
             pole tal knedefekti, vaid tema infottajate klikk rgibki
             omavahel  nii. Oma  lemusi, niteks  algul mind,  sai selle
             abil  segadusse  ajada -  pole viisakas  knehirega inimese
             kallal  norida,  aga aru  ju  ei saa  !  Ja hiljem  oli tema
             alatine  lhendamine mrgiks,  et ta  loeb mind vennaskonda.
             Nad   oskasid   ka  normaalselt   knelda   (niteks  suurte
             lemustega),  mina  olin  praktika  mttes  nende  keele ra
             ppinud. "Sh, k'rstall."

                  Loomulikult  olid kik neli  meest "korralikud poisid",
             teistsugused paigutati tle Keskplaneedist kaugemale. Nende
             opositsioonilisus  vljendus  vitluses "teaduse"  eest, see
             thendab,  nad  sattusid  lugematutesse  vastuoludesse  meie
             propaganda ja ametliku ajalooga.
                  (  Ma  ei  oska kokku  lugeda,  kui palju  ma  olen oma
             kllalt   lhikese  elu  jooksul  kohanud  inimesi,  kes  on
             phendanud  ennast  mingisugusele vitlusele.  Sealjuures ma
             kohtun  nendega peaaegu sama  palju oma tkohustusi tites,
             kui   vabal  ajal,  niisama  suheldes.  Paradoksaalne,  kuid
             eriosakonna  ttajate hulgas on neid kige vhem. Kui mulle
             tiesti   ametlikult   ja   avaliku   arvamuse  heakskiiduga
             prjatult    makstakse   palka    Vitluse   eest,   nrineb
             missioonitunne  isegi siis, kui ma  ei vaevu leldse jrele
             mtlema, kui aus ja llas on mu t tegelikult.)
                  Eriosakonna  tegelikust  funktsioonist  isegi teadmata,
             valisid nad tiesti legaalsed vahendid oma phaks rituseks.
             Kllap arvasid nad, et ametlik ajalugu on tekkinud kogemata,
             niteks  masside soovist  oma jrjepidevust  ilusamana nha.
             Kiki   neid  ekslikke   suhtumisi  tekitasid   vaid  teiste
             koolkondade   vildakad  kontseptsioonid.  Just  need  teised
             koolkonnad    olid   meie    juhtkonna   harilikust   ajaloo
             mittetundmisest  tingituna soositud.  Loomulikult ei paranda
             asja  veel  ks  vi  kaks td,  oh  ei,  need  laovad vaid
             ksikuid  kive telise teaduse  ehitisse. Ttada, avaldada,
             oma  tid kaitsta  - kll  saabub pev,  kui viduni juavad
             targemad.
                  Enesestmista  valitses meie  teaduses demokraatia. Ent
             leidub hetki, kui vajalikumaks osutub diktatuur - ja selleks
             puhuks  olidki  nende opositsionride,  koolkonna, toimikud
             eriosakonnas.
                  Mina  kui grupijuht ei hakanud oma alluvaid loomulikult
             materjalidega  le koormama  ja ttasin  toimikud ise lbi.
             Kige perspektiivikamana tundus mulle Auren Lark.

                  Toimiku kaudu ma teadsin, et Auren Lark neks meelsasti
             oma  suunal mrgatavalt rohkem uurijaid. Ligips oli mehele
             jrelikult  lihtne.  Ma  veetsin  paar  peva Infoteenistuse
             ajaloo-osakonnas   ja  koostasin  seejrel  Larkile  viisaka
             lkituse.  Lisaks vestlesin lipilasbaaris  mne tunni kahe
             ajalootudengiga    ja   tundsin   end   seejrel   piisavalt
             ettevalmistununa.
                  Me  vajasime legendi. Tpsemalt, legend oli olemas, aga
             sellele  oli tarvis reaalset katet. Identifikaator ei testa
             kellelegi,   et   sa  oled   ajaloolane,  olgu   vi  ainult
             magistrikraadi  taotleja.  Ma  vtsin  otsustavalt  isikliku
             kontakti  enda peale,  teades, et helegi  mu kaaslastest ei
             tekita  raskusi  mngida  kitsa  eriala  spetsialisti (eriti
             seetttu,  et tnu olemasolevale infole on lihtne nii eriala
             paika  panna, et  haakumine Larki tga  jb thiseks), ent
             meil oli vaja opositsionri etendada.
                  Auren Lark ei olnud raamatukoi. Krvalepandud raha eest
             ostis ta endale kerge reisiraketi ja armastas sellest saadik
             mda  kaaslasi  turismiretkedel  kia -  julge  mees, pidin
             nentima.  Muidugi  oskasin  ma kskik  millist  MF sidukit
             juhtida,  kuid kerge  reisiraketi ainus hea  omadus oli tema
             odavus.
                  Lark   oli  mobiliseeritud,   vttis  osa  viksematest
             konfliktidest      prast     Harma     lahingut.     Prast
             demobiliseerimist   avaldas   esimese   tskli   tid,   mis
             Impeeriumi ajal olid jnud vormistuse tttu ilmumata - Lark
             oli keeldunud neid varustamast poliitiliste kommentaaridega.
             Teema: Maa ekspansioon kosmosesse. Intrigeerivad pealkirjad,
             haarav  esitus. Td materdati maa sisse; kaheldavad allikad
             ebakllaldase  autentsusega,  vitsid  korfeed;  kolleegid-
             opositsionrid  aga heitsid ette liigset kommertslikkust ja
             -  ohoo! - lepolitiseeritust.  Hoolimata korfeedest esitas
             Lark kaks aastat hiljem samadele allikatele tuginedes hoopis
             tsisema   uurimuse,  mida  ka  tsisemalt  lahkama  hakati.
             Viimane  toimus  akadeemilistes ringkondades  ja  ehk poleks
             Larki  materjalid eriosakonda judnudki, kuid kuidagi sattus
             tema  t Vincent  Dorkani silme  alla. Dorkani  on erialalt
             pshholoog,  kuid  kutsumuselt  mssaja.  Mned  kuud prast
             Larki  monograafiat  avaldas ta,  muide, Larki  lahkel loal,
             ulatusliku    t   Maa    ekspansiooni   pshholoogilistest
             aspektidest.  Dorkanil  hoidis eriosakond  ammu  silma peal,
             pealegi   tekitas   publikatsioon   tormi:   kui   Lark  oma
             kirjutistes   keskendus  sndmustele  ja  riikidevahelistele
             suhetele,  tmbas Dorkani  joone alla  inimesele, sealtkaudu
             Maa  vlispoliitikale  -  ja paraleele  polnud  vaja kaugelt
             otsida.   Liiati  meenutas  Dorkani  traktaat  kohati  lausa
             manifesti,  tuues vlja viimase kui  aspekti, mida Larki t
             ajalooteaduse   jaoks   thendas.  Vaevalt   oleks  ajaloost
             kllaltki  kaugelseisev  eriosakond  taibanud  midagi  vlja
             lugeda Larki monograafiast, kuid Dorkani keelt nad mistsid.
             Lark     veti    hoolikalt    uurimisele,    kuid    midagi
             kahtlustratavat  ei leitud. Pealegi ei teinud mees tekkinud
             krast  vljagi. Ta ei vastanud helegi oponendile, kes teda
             rndas Dorkani td aluseks vttes, diskuteeris endiselt oma
             ametikaaslastega  tiesti apoliitiliselt, oli endale ilmselt
             eesmrgiks  seadnud kunagi kateeder  rajada, testas viimase
             huvides  agaralt oma teema  perspektiivikust ja kitus ldse
             eriosakonna mistes rahulikult.
                  Dorkani  oli aga  meie juhtkonna  kvasti ra tdanud.
             Eriosakonna  meetodite jaoks oli ta liiga lojaalne - mrtrit
             temast  pealegi  teha ei  tohtinud.  Asja vttis  enda ktte
             Infoteenistus,  muidugi  koosts meiega.  Dorkanile sdeti
             ette hulk ties ulatuses fabritseeritud materjale, mis talle
             kvasti  hoogu andsid.  Dorkani lks  nge. Jrgnes korralik
             skandaal,    mees   visati   vlja   Vrdleva   Pshholoogia
             Instituudist,    tehti    ajakirjanduses    vltsijaks    ja
             politikaaniks  - parasjagu  siis tuli  talle tpakkumine SF
             endiselt    liikmesmaalt.    Paar-kolm    eriosakondlast   -
             "pshholoogialipilased"   -   lesandega   etendada  tobu,
             esitasid talle ridamisi vitlusprojekte ja nudsid, et nende
             iidol  alla ei annaks; tuntud pshholoog avaldas kaasatundva
             artikli,   kus  nentis,  et  kolleeg  pidas  "ilukirjandust"
             tegelikuks  uurimuseks  - kellel  ei juhtu  ?; see  kik oli
             Vincent  Dorkani  jaoks  liig.  Ta  kaotas  eneseusalduse ja
             nustus pakutud koha vastu vtma.
                  Kui   suurt  uhkust  oleks  ta  tundnud,  teadnuks  ta,
             millised  jud tegelikult tema vastu rakendati; kuid Dorkani
             uskus, et ta ise eksis. Tema juhtumiga tegeles arvukas grupp
             eriosakonna  pshholooge. Me oleks  Dorkani khklemata tle
             vtnud, polnuks tema poliitilisi veendumusi.

                  Auren Lark vttis mind vastu oma elutoas. Mees ei olnud
             kuigi   pikk,   kandis   standardsoengut,   tema   nojooned
             tunnistasid  pris muretust elust ja silmades paistis vaikne
             vljakutse.   Lark  oli  moodne  teadlane  -  mingeid  mrke
             paljuparodeeritud   akadeemilisusest   ma  tema   olekus  ei
             theldanud.
                  Vahetasime  paar mittemidagitlevat fraasi ja Lark asus
             esimesena   asja  juurde.  "Te   mrkisite  oma  kirjas,  et
             koostasite t, mis haakub minu uurimissuunaga ?" ksis ta.
                  Teadlasviisakus,  muigasin mttes.  Loomulikult olin ma
             vljendunud  risti vastupidi.  "Jah, aga  ma ei  vtnud seda
             siiski   kaasa.  Mul   ji  mulje,   et  ma   pean  tublisti
             viimistlema..."  (...enesestmista prast teie monograafiaga
             tutvumist,  oli  see  lause  meldud  lppema,  ja  Lark sai
             muidugi aru - muigas vaevumrgatavalt).
                  "Ja   teid,   nagu  ma   aru  sain,   huvitab  tekkinud
             diskussioon ?"
                  "Just.  Ma  judsin  jreldusele,  et  selle materjalid
             peaaegu letavad teie tde mahu..."
                  Lark  muigas  sedapuhku avalikult.  "...ja teie  t on
             thtajaline. Arusaadav."
                  "Ma lootsin, et te ehk tpsustaksite selle diskussiooni
             phipunkte.  Ma arvan,  et teie  t mitmed  teesid pakuksid
             terve  teemadehulga."  (Ka  sellel vitel  oli  oma tagamaa.
             Vestlus  lipilastega nitas, et  koolkonnad peegelduvad ka
             tudengigruppide  vaadetes.  Ma  vihjasin  Larkile,  et  pole
             sugugi ksi.)
                  "Ekspansioon.  Kas ei kla see veidi pretensioonikalt ?
             Meil  on ju  kllalt hsti  teada, et  meie esivanemaid ajas
             kosmosesse ka reostus..."
                  "Vaadake, see on kllalt keeruline. Kigepealt, termini
             "ekspansioon"   leiutas  Maa  rahvas   ammu  enne  igasugust
             reostust. ldiselt tuleneb see "laiendamisest"."
                  Tsivilisatsioonidel on oma ajalugu, algus ja lpp. Teie
             tunnete  praegust  maailma -  vaenulike  judude omavahelise
             vitluse  tandrit. Hoolimata koolipetusest on kllalt raske
             ette  kujutada galaktikat enne  Maa Fderatsiooni. Kujutlege
             endale  lilleaeda:  vastavalt  aastaajale  hakkavad  itsema
             erinevad  lilled; sgise  poole jb  isi jrjest vhemaks;
             kuni  kik on kuivanud, vaid pruunid varred igal pool... Maa
             on  noor tsivilisatsioon,  vrreldes nendega,  mis asustasid
             Galaktikat    meie   tulekul.    Te   muidugi    teate,   et
             tsivilisatsioonide  hendatud ved ritasid meid la - ammu
             vrdunud   sjapidamisest,  kige  erinevama  tehnikataseme
             laevadega,  vljappeta meeskondadega -  ja said loomulikult
             la.  Prast  MF  tekkimist  oli  meil  moodsaim  laevastik
             Galaktikas,  me olime alati valmis sda alustama omavahel ja
             loomulikult  sdisime  seda  efektiivsemalt  hise  vaenlase
             vastu.  Me loeme seda  viduks - vastane  oli meist arvukam,
             kasvi  vanem; meie  tolleaegsed juhid  kartsid alati mingit
             livimsat   salarelva,   neile  ei   mahtunud  phe,   e  t
             tsivillisatsioon  vib  areneda, edendamata  oma relvastust.
             Tulemus - poolt Galaktikat kontrolliv Maa Fderatsioon.
                  Muide,  meie Phja  pritoluga teoreetikud  pole kunagi
             iseseisvalt    ritanud   seda    vitu   analsida   muust
             seisukohast,  kui meie  ja nende sjalise  ju vrdlus. Kll
             aga prineb hoopis teisest aspektist uurimusi nn. Idast."
                  Siinkohal  teadsin ma tudengi  kohta isegi liiga palju.
             Kuid hetkel polnud sobiv seda eksponeerida. "Hmh ?"
                  "Maa  jaotati  omal ajal  tinglikult Idaks  ja Lneks,
             hiljem  aga, naljakas kll, Idaks  ja Phjaks. Idas elas nn.
             kollane rass, mis on Maal senini tuntavalt esindatud."
                  "Aa..." tlesin meenutades."Mittehinejad ?"
                  Lark  muigas jllegi. Ma teadsin  ka, miks. Tudengid on
             uudishimulikud  inimesed  ja mittehinejatest  rgiti nende
             ringkonnas  palju. Tudengid  ei saanud neist  aru. Muide, ka
             eriosakond  ei saanud. Me hoidsime  neid kll omateada vaos,
             les  piraatide egiidi  all nende  kosmoselaevastikke, kuid
             eriosakonnas  oli  vaid mni  "kollane".  Neil oli  Maal oma
             ulatuslik   kogukond,  nad   rajasid  sna   otseses  mttes
             sltumatuid   kolooniaid   omaenda  Kolonisatsioonivalitsuse
             juhtimisel  - ja nende jaoks  oli MF keel vrkeel. Mstika.
             Ent  nad  ei  osalenud  sjas,  relvajud  olid  neil samuti
             kaitseotstarbelised:  nad kujutasid endast meie jaoks rohkem
             mistatust kui probleemi.
                  "Kllalt   vheuuritud   treema,   aga   Ida   kunagine
             tsivilisatsioonivariant     meenutab     rohkem    Galaktika
             ekspansiooniaegseid  rahvaid, kui MF-lase, keda me ikka veel
             maalaseks nimetame, analoogi."
                  "See  klab ju  suisa patriootiliselt,"  mrkisin veidi
             hmmeldunult. "MF-lased on siis Galaktika vimsaim rass ?"
                  Lark  naeratas. "Tuleme lilleaia juurde tagasi. htkki
             hakkab  keset meie  itemerd kasvama  kuusejuurikas. Muudkui
             kasvab ja varjab ied valguse eest..."
                  Ma  ei saanud aru. Ma  kll arvasin taipavat, kuhupoole
             Lark sihib, kuid selline lhenemine tundus uskumatuna. "Meie
             - ja kuusejuurikas, mis rikub lilleaia ?"
                  "Oleneb,   kelle  seisukohalt   vaadata,"  mainis  Lark
             tagasihoidlikult.   "Muide,  mina  olen  MF-lane.  Vib-olla
             seetttu,  et mulle  on sisse  kasvanud, vi  ehk tepoolest
             vljakujunenud  veendumusena,  ettekujutus  progressist  kui
             sellestsamast   kuusejuurikast   -   psivast   puust  keset
             lillekeste  sndimis-hbumisprotsessi.  Mul  on  selleks ka
             enda jaopks ilus motivatsioon."
                  Lark  naeratas jlle, sedapuhku veidi nukralt - justkui
             vabanduseks,  et  jrgnev  jutt  ei  lhe  pris  kokku tema
             faktidele-tuginemise-metoodikaga;   me   olime   mrkamatult
             judnud ajaloost abstraktsioonideni.
                  "Ekspansioonieelses   kirjanduses  on  laialt  vaagitud
             kosmoselennu  kasu ja kahju," alustas ta. "Nagu arvata vib,
             hlmavad need arutelud ka vimalusi kokkupuudeteks kosmoses.
             Maalased, nagu pahatihti ka praegu, kujutlesid ja kujundasid
             tollalgi  vlismaailma  endale  tuntu  jrgi.  Lhidalt, nad
             lootsid eest leida rea ekspansiooni teostavaid riike."
                  "Petetud-unistuste-eest-paras-teile ?" naeratasin.
                  "rge   nd  spekuleerige,"  nudis  Lark  ja  jtkas.
             "Esialgu  leidsid  maalased  piisavalt  palju  poolklblikke
             planeete  - tekkis Maa  Fderatsioon. Ent kontaktid nitasid
             midagi vimatut: maalased ei huvitanud galaktikas kedagi."
                  See  oli minu  jaoks uus.  Ma vaatasin  harjunult mda
             MF'i  listavatest  likudest  ajaloo  kooliprogrammis,  mis
             jaotas   maalasi   vastu  vtnud   galaktika   spradeks  ja
             vaenlasteks - ent ma polnud kunagi kuulnud nii kategoorilist
             versiooni.
                  "Endastmista  slmiti kontakte, loodi  esindusi ja nii
             edasi  - kik, nagu me oleme  harjunud  uskuma. Ent maalaste
             enesetaedvus  uskus,  et  nad  olid  sooritanud  hppe  uude
             maailma: siin pidi neid vastu vetama, lale patsutatama vi
             lbi  noomitama;  oodati  suurt hist  peret  koos probleeme
             lahendamas, teadmistevahetust - muide, poliitika-diplomaatia
             tekkis  kujutelmadesse legalaktikalistest suhetest hiljem -
             kituti  meiega aga  nagu kontvrastega: tere  ja ei midagi
             rohkemat.
                  Ja  siin ongi  minu phjendus.  Mida oli  meil valida ?
             Prduda  peksasaanutena tagasi ? Austada tsivilisatsioonide
             puutumatust,  mitte  rikkuda lilleaeda,  rajada  kaitseala ?
             Perspektiivikas rass murrab lbi vaid seleks, et sttida end
             sgist ootama ja nrtsima teiste samasuguste krvale ?
                  Meil   pole  sellest  kombeks   rkida,  aga  Hemmethi
             koolkonna td nitavad kllalt veenvalt, et Maa kolooniatel
             oli umbes 200 aastat prast ekspansiooni algust oht laguneda
             eraldi riikideks - kadunud oleks edasimineku jud, ja alanud
             paratamatu   langus.   Eksisteeris   kaks   alternatiivi   -
             sisevaenlane;   tulemuseks   kaks   vi   rohkem  suurriiki,
             moodustatud   hinenud  kolooniatest   -  ja  vlisvaenlane.
             Esimene  oleks tenoliselt venitanud meie arengut veel kuni
             viissada aastat ja meil oleks tekkinud mitu Impeeriumi. Lks
             paremini,  tekkis vlisvaenlane. Me olime liiga relvastatud,
             meie  nrkust polnud mrgata ja me olime hirmuratavalt noor
             rass.  Nende levinumaid filosoofilisi  kontseptsioone on, et
             kosmosesse  tuleb  lennata siis,  kui hinges  on rahu  - see
             thendab,  kik probleemid on lahendatud. Meie aga soovisime
             leida  ressursse,  olles  enda omad  ra  kulutanud, hlvata
             territooriume,  kuna meil  oli kitsas... Just  hirm ajas nii
             rahumeelse  Galaktika  meie  vastu. Ent  meil  polnud kuhugi
             taanduda.  Me ei  tulnud Galaktikasse Ida  kultuuriga. Ja me
             vitsime..."
                  "See on ju lausa militarism," tlesin mtlikult.
                  "Te peaksite vahet tegema ideoloogia ja teooria vahel,"
             lausus  Lark kuivalt.  "Mul oli  kunagi pshholoogist sber,
             kes  kaldus mulle  samuti silte klge  kleepima. Muide, tema
             jreldused  minu teooriast olid risti vastupidised, kui teie
             mtteavaldus.    Ideoloogia    valib    kahest   vimalikust
             ilmtingimata  he -  mina aga  pole senini  veel vitnud ega
             kavatsegi   vita,  et  Maa  Fderatsioonil  oli  globaalne,
             missiooniline   igus  Galaktika  rahvaid   oma  suva  jrgi
             suunata.  Me ei  saa eelistada  hte arenguvarianti teistele
             vale-ige  meetodiga.  Minule  meeldib  kuusejuurikas rohkem
             mitte  tema igsuse  prast, vaid  seetttu, et  ma eelistan
             olla   teadlane   Maa   Fderatsioonis   plluharija  asemel
             kunagises   Maa  koloonias,   mis  on   unustanud  igasuguse
             progressi. Keegi ei taga, et ka maalased ei itse lpuks ra
             - ja ma olen veendunud, et iga kultuurispetsialist eelistaks
             vaikset   galaktikat,  kus   vistlevad  kaduvuse  hiilguses
             kunstivrtused,  aga mitte hperruumilaevad. Tundub, et nad
             oleksid  isegi valmis  kasutama sedasama  sjalist judu, et
             kaduvuse   hiilgust  ja  kike   sellega  seonduvat  kaunist
             saavutada."
                  "Meie  ametlik  propaganda  ksitleb  peaaegu samamoodi
             maalasi   leolevatena  kogu  galaktikast,"  mtisklesin  ma
             valjusti.
                  Lark  kehitas  lgu. "rge  ajage segamini,"  lausus ta
             kuidagi  leebelt,"tegelikku ajalugu,  ajalooteadust ja selle
             massidele meldud versiooni. Viimane, mida vib siis ilmselt
             propagandaks nimetada, on teema, mida mulle ldse arutada ei
             meeldi.  Sellel on oma kahe algallikaga juba kahtlaselt vhe
             pistmist."
                  "Kas  selleprast, et  ta on  ebaobjektiivne ?" ksisin
             muiates.
                  "Oh  ei. Me  ei saa ju  nuda kirvelt, et  ta oleks hea
             labidana  kasutada.  (Ma  olin  nneks  midagi  taolist juba
             lipilastelt   kuulnud   ja   aimasin,   mida   Lark  tolle
             kneknuga   silmas  pidas.)  Ajalool   ja  propagandal  on
             funktsionaalne  erinevus.  Jllegi  tuleb  mulle  meelde  mu
             pshholoogist  sber. Ta nimi on  Vincent Dorkani. tleb see
             teile midagi ?"
                  "Kas ta ei olnud teie kaasautor ?"
                  Lark  krimpsutas kulmu. "Ei, ta vaatles ht mu td oma
             vaatenurga alt. Ta oleks vinud olla suureprane pshholoog,
             aga  ta tahtis  teha oma teadusest  mingit universaalrelva -
             just  poliitilistel eesmrkidel.  Arvatavasti tuli  tal idee
             seda  ajalooga laadida. Vincentile oli vga raske selgitada,
             miks propagandale peab jma oma ja ajaloole oma osa.
                  Massid  vajavad ideoloogiat.  Vib-olla on  see jllegi
             ainult  maalastele  iseloomulik parameeter  -  SF-lastel oli
             samuti  ideoloogia, kuid see tekkis rohkem peegelpildis meie
             omale  -  ma  ei  ole sel  teemal  pdev.  Teadus, erinevalt
             propagandast,   peab  alati  tunnistama,  et  suhtuda  pris
             heselt ei saa. Kahtlemata me vime vita piisava tpsusega,
             mis sndmused toimusid sel-ja-sel ajal - ent me ei saa leida
             neisse  hest  ja  ainuiget suhtumist.  Niisiis,  te jrel
             astub   platsi  ajalooteadus:  asutakse  arendama  erinevaid
             teooriaid  ja sndmuste loogilisi jrgnevusi; sedapuhku juba
             suhtumisi  kaasa haarates.  Varem vi  hiljem sekkub asjasse
             propaganda: valitsus tahab vhemalt teada, mille eest meile,
             teadlastele,   palka  makstakse   -  esitage   td  !  Kuna
             ideoloogia  alternatiive  ei  tunnista,  valibki  propaganda
             endale   vlja   sobivaima  variandi,   modifitseerib  selle
             kasutamisklblikuks;  ja  tekibki Ametlik  Ajalugu. Omakorda
             selle    baasil   loovad   ksitlised   tarbija-ajaloo   -
             kirjanduse,    filmid,    teatmeteosed."    Lark   naeratas,
             arvatavasti  meenutades  midagi. "Dorkani  tahtis  omal ajal
             meie vestluse tulemusel asuda kirjutama monograafiat maalase
             vrdjalikust  olemusest,  aga ma  judsin  talle igeaegselt
             meelde  tuletada,  et  tema  ideoloogilisele  vitlusele see
             vaevalt  et  kasuks tuleb.  Tema otsis  sdlasi. Kigepealt
             sobis  selleks kahtlemata valitsus;  kui aga tuli jreldada,
             et  propaganda  ei eksisteeri  valitsuse, vaid  rahva jaoks,
             tahtis  ta sdistada  masse -  sealjuures selleks,  et neid
             sdistuse abil ratada."
                  "Kas  ainuksi ajaloo  muteerumisprotsess annab hjuse
             nii inimvihkajalikuks suhtumiseks ?" kahtlesin.
                  Lark  vaatas mind pris ksival  ilmel. "Kas te arvate,
             et  teiste teadusaladega on  asi teisiti ?"  pris ta vastu.
             "Impeeriumiaegne   "kik  inimese  heaks"  loosung  vib  ju
             kibelt  kadunud  olla,  aga  kik,  mis  ei  leia rakendust
             massides,  on endiselt  teadlaste eralbu  ja liigne kulutus
             riigile.   Vaevalt  et   meie  kirjandusteadus   on  niivrd
             riigitruu,   kui  paistab   tema  vljundist  propagandasse.
             Vaevalt  et meie  tehnikud tegelevad  vaid sjalaevastikuga.
             neid  niteid  leidub  hulganisti.  Vajaduse  teaduse jrele
             mravad  massid  ja  hoopiski mitte  vastupidi.  See  on ju
             loomulik,  vi  kui  soovite -  demokraatlik.  Milleks peaks
             minule  kui ajaloolasele valmistama probleeme, mis otstarbel
             kasutab minu tid propaganda ? Ma ei ole ju poliitik."
                  Lark    ei    taha    kuidagi    mahtuda    eriosakonna
             mtlemisraamidesse,  vilksas  mul lbi  pea. Oh  ttust, ma
             pean   meie  kohtumisest  veel  neile  kummipeadele  raporti
             koostama,  ja seda  neile arusaadavas  keeles. Kuidas ikkagi
             defineerida Larki poliitilisi vaateid ?
                  "Ajalugu   ja   propaganda...  See   suhe   on  kllalt
             keeruline.   Sndmust,  fakti  ei   vaja  tegelikult  keegi.
             Produktiivse teaduse - tleme, bioloogia, tehnikateaduste ja
             muu  sellise  tulemuseks  on  praktiline  otstarve  - teatud
             uuringutest  saadav majanduslik  tulu, olgu  see siis kohene
             vi  alles  kauges tulevikus  realiseeritav. Kui  me hakkame
             otsima,   kus  on  humanitaarteaduse   produkt,  tundub  asi
             esmapilgul  hoopis  keerulisem." Lark  vaatas lakke  ja tegi
             kega  liigutuse,  nagu  nitaks midagi.  "Vaevalt  oleks ma
             judnud  lahenduseni  ilma  Dorkanita.  Tema  kui pshholoog
             lahendas  asja  lihtsalt. Minu  t tarbijavrtus  oli tema
             jaoks aksiomaatiliselt poliitiline."
                  Lark  tusis  ja  valis  "raamatukogu"  kombinatsiooni.
             "Mitte  vhem oluline,  kui meie  igapevaseks eluks vajalik
             materiaalne  baas,  on  poliitiline  teadvus  -  seda  mitte
             niivrd  otseses vlis-  ja sisepoliitilistes pevauudistes,
             vaid  ldises, nn.  isikuideoloogias. Iga  isik samastab kas
             ennast  mingi  rhma  vi  ringkonnaga  vi  kitub endalegi
             teadvustamata   selle  liikmena."  tsiteeris  ta  ekraanilt.
             "Loomulikult  on  see Dorkani.  Mitte midagi  tsist, ainult
             artikkel   snagi  populaarteaduslikus  kuu-levaates  nende
             asutuse  tdest - tegemistest. Ehkki vga iseloomustav." Ta
             istus tagasi tugitooli. "Dorkani lemmikteema oli propaganda.
             Vincent  phendas terve tskli  tid niinimetatud mtidele.
             Kui  ma  ieti  aru  sain,  eeldas  ta,  et  MF  kujunemisel
             Impeeriumist  demokraatlikuks  riigiks  peaks  muutuma  kogu
             propaganda  iseloom, igemini, propaganda peaks leldse ra
             kaduma,  asendudes  Tega.  Kui seda  ei  juhtunud,  asus ta
             otsima  phjuseid... ja sdlasi. Ma  ei tea, kus on Dorkani
             praegu   -  loodetavasti  on  ta   leidnud,  mida  otsis  ja
             rahunenud."
                  Ma    vahetasin   ekraani.   Lark   muigas.   "Muidugi,
             diskussioon.  Mulle muidugi  pole Dorkaniga  vaidlemine just
             jukohane:  inimesed on minu  seisukohast ikkagi hikud, kes
             ainult  suure massina  ja selgi  juhul statistiliselt ajaloo
             loovad.  Aga  isikuideoloogia...  Ideoloogia  kui niisugune,
             nagu  ma  juba  mrkisin,  vlistab  alternatiive.  Inimene,
             maalane,  on  juba loomu  poolest sunnitud  vtma seisukoha;
             selleks  ta vajabki propagandat. Ajaloost leiab ta vastavalt
             isiklikule  maitsele oma  rassi leoleku  teistest rassidest
             vi hoopis tohutu panuse, mida temasugused on andnud maailma
             turvalisemaks   muutmisel;   oma   rahva   jrjepidevuse  ja
             traditsioonilisuse,   vi  hoopis  kiire  kohanemisvime  ja
             mobiilsuse  ja  nii lpmatuseni  edasi. faktidel  pole kigi
             nende   mtidega  vhimatki   pistmist.  siit   ei  saa  ju
             jreldada,  et propaganda  valetab meile -  ta lihtsustab ja
             teisalt   dramatiseerib,   hesnaga,   seab   faktist  meie
             tavakodanikule meeldivalt tarbitava produkti."
                  Ma    olin   jrelemtlemise   lpetanud.   Kigepealt,
             ajaloolase  "vitlusest" visin nd endale image luua. Kuid
             mul  oli ka vaja kuidagi lahkuda ja - kurat vtaks! - midagi
             kirjutada hilisemasse raportisse. "Diskussioon Dorkani tde
             le  on kahtlemata huvitav,"  tlesin, pdes viisakas olla.
             "Kuid   ma  sooviks  teie  tde  problemaatikast  ehk  enne
             levaadet saada..."
                  Lark  vaatas mind  natuke pikemalt,  kui oleks pidanud.
             Ehk  ei andnud ma piisavalt  tudengi mtu vlja - siinkohal
             oleks ma pidanud olema uudishimulikum ?

                  Ma  eksisin. Meie  jutuajamise edasine  kik nitas, et
             just  sellest hetkest hakkas  Lark mind tegelikult usaldama.
             Mina olin provotseerinud teda ja tema mind vastu - ja kllap
             oli   Dorkani  teema   juurest  raminek   tema  jaoks  minu
             tudengitsiduse kriteerium.
                  Oma  raporti materjali  sain samuti  kokku. Vormistasin
             oma kigu rutiinse kontrollina EO nimekirjades oleva inimese
             juurde  ja tegin, mis suutsin, et Lark nendest nimekirjadest
             vlja  arvataks.  Minu  arvates  oleks  talle  kateeder  ra
             kulunud  ja,  kui  see  poleks  olnud  Larkile  liiga  kerge
             lesanne, soovitanuks ma khklematult teda Eriosakonna Kooli
             ajalugu petama.

