             David Langford.
             Melge mastaapselt !

             Copyright:  tlge eesti keelde  ja juuresolev vljaanne ETK
             kirjastus 1993, Tanel Rigas


                  Uks  lendas  lahti,  lastes  kabinetti  noore  mehe. Ma
             tervitasin  teda  kige  viisakama  naeratusega,  milleks ma
             vimeline   olin.  Minu  tool  vibreeris  kergelt.  Nagu  ma
             ootasingi, sattus klastaja mind nhes segadusse.
                  "Tere   hommikust,   Barrett,"   tlesin   tervituseks.
             Instituudis  tean ma kiki nimepidi,  see avaldab muljet, ja
             kuidas  veel avaldab -  keegi ei tea  ju minu phe siirdatud
             mikrofonist.  "Nii  palju,  kui ma  aru  saan,  tulite mulle
             midagi rkima ? Istuge, palun."
                  Barrett, liiga noor ja liiga kohmakas, istus kuulekalt.
             Ta pani lauale kaasatoodud karbikese ja tles kokutades:"Mm-
             ma..."
                  "rge   hbenege,"  tlesin  ma  rahustaval  toonil  ja
             suurendasin  mne detsibelli vrra heli oma kuuldeaparaadis.
             Seejrel  liigutasin  npuga  baari  nuppu.  Barrett vpatas
             ootamatusest,   kui  tema  ette  kerkis  pokaal  suureprase
             jaapani viskiga.
                  "Mm-ma... ma tegin he t, proua lemfsik Ellan, mis
             on  seotud MT-ga, ja..."  Tal lksid jlle  snad segi ja ta
             asus ktega kasti kallale.
                  Nd  mrgitakse too ese  ettekandesse kui "must kast".
             Kuna  mina  kunagi kabinetist  vlja  ei lhe,  tuuakse kik
             asitendid  mulle.  Kas siis  tavalisel viisil  vi osakonna
             CC3-B   kaudu  -  sltuvalt   nende  mtmetest  ja  muudest
             asjaoludest.
                  Barrett  tles juba  rohkem kui  kllalt, mainides seda
             terminit,  kuid  minu kigutamatus  ajas teda  segadusse. Ma
             olin  eelnevalt lbi melnud eelseisva vestluse variandid ja
             ketta  abil  valinud  koodi,  mis  kindlustas  minu kabineti
             isoleerituse vlismaailmast tunni aja vltel.
                  Enamik     andekaid     insenere     hoidus    mateeria
             teleportatsioonist  kaugemale. Sellega  ttamiseks eraldati
             minimaalseid  summasid ja selle mber oli kunstlikult loodud
             ebaperspektiivikuse atmosfr. Juhuslikut ttajad ei linud
             arvesse. Ja ikkagi leidus aeg-ajalt mni geenius, kes vttis
             ksile ringi kvadratuuri lahendamise.
                  Barrett  ei lasknud ikka veel lahti kastikesest, heites
             mulle rahutuid pilke. Mind mbritsesid erinevad ebatavalised
             esemed,  nende asetus oli ksikasjalikult lbi meldud. Need
             olid:  kroomterasest  tool,  kuid  mitte  lihtne,  vaid tis
             topitud oma saja kilogrammi integraalsete mikroskeemidega ja
             elutagamisssteemidega; pehmed katted, varjamaks kronsteine,
             mis  mind kohal hoidsid, ja  ka nupud instituudi eluthtsate
             keskuste  juhtimiseks, mis asusid mu srmeotste juures. Kik
             lejnu  kabinetis  oli vljapeetud  mustvalgetes toonides,
             nii et thelepanu keskpunkti jks tool ja mina - Tark Naine
             hallide  juustega,  seitsme vaoga  laubal.  Selge mistusega
             nid,  kellel,  paraku,  jb midagi  puudu:  haige  keha ja
             ateroskleroosist    kondid    eksisteerivad    veel   ainult
             nominaalselt  vrreldes aju  hallollusega, mis  juba ammu on
             judnud  rekordilise  vrtuseni -  180  hikut mistuslikku
             arengut...
                  Minu   lihtsameelne  heledajuukseline   klastaja  avas
             lpuks  tema  toodud  kastikese,  milles,  nagu  selgus, oli
             eksperimentaalseade  - pris sarnane analoogilistele kogenud
             inimeste  tehtud  nidistele.  Kas tal  nd  jtkub julgust
             pokaalist   rbata  ?  Ei,  vljasirutatud  ksi  ji  hku
             rippuma.
                  "Jooge  siis ometi  !" kiitsin ma  takka, taibates tema
             kindlusetust  ja surudes  maha tavaprast  kadedust harjunud
             mttega, et kui kaasvestleja joob, minu mju talle tugevneb.
             seejrel,    olles    kllaldaselt    demonstreerinud    oma
             vrreldamatut vastupidavust, asusin jutuajamise juurde.
                  "M - m - m... Te mainisite mateeria teleportatsiooni...
             Muide,  ajame ige  lbi klavate  tiitliteta: siin  ma olen
             lihtsalt doktor Ellan."
                  "TM,"  tles ta.  "Jah, doktor, ma  ehitasin TM ttava
             mudeli."
                  Nd  vttis ta  pokaali ja  ma mrkasin tinutuskolvist
             saadud  pletushaava hel  tema srmedest.  Meie instituudis
             ttavad  tehnikud koosts salaagentidega,  nii et inimene,
             kes  suudab nende abita toime tulla, vib juda midagi teha,
             enne kui mulle detailid teatavaks saavad. Taibukas poiss see
             Barrett, aga vib-olla on tal lihtsalt vedanud.
                  "Mudel  on  siin,"  koputas  Barrett  kastile.  "Ajaloo
             esimene ainesaatja."
                  Iseenese   thtsuse  tunnetamine   andis  talle  lpuks
             julgust, ta tstis pokaali ja rpas sellest.
                  Kujutlusvime  joonistas suurejoonelise  pildi: vimsad
             laevad letasid piiramatult hiiglaslikke vahemaid, hoolimata
             30  000  pikesest,  mis  asusid  eesmrgi  teel... Hoogsalt
             liikudes  varem kujutlematutel  geodeetilistel liinidel, mis
             lhikese ajaga hendasid galaktikaid ja theparvi, paiknesid
             laevad hetkeliselt mber hest universumi osast teise lihtsa
             nupuvajutuse abiga MT saatjal...
                  Tundra  klmunud avaused  elustusid, kui maapealsetesse
             generaatoritesse  voolas  pikese  soojus  Merkuuri  orbiidi
             lhedale paigutatud arvukatest MT saatja rngastest...
                  Minevikku  kadusid  lennukid, rongid,  laevad, muutusid
             mttetuks   autod  ja  post...   Puutumata  ji  vaid  kige
             vanamoodsam liikumisviis - jalakimine, kuid ka seda ootasid
             olulised muudatused...
                  Kik muutus, revolutsioneerus...
                  See tekitas lootusesdeme.

                  Rngakujuline  tuhmilt  helendav laik  tardus hus.Seda
             vaadates  vinuks melda,  et mingil  hullumeelsel leiutajal
             onnnestunud   oma   seadmes   hendada   punktvalgusallikas
             gaaslahenduslambi  vikese  heledusega.  Tundus,  et Barrett
             polnud  rahul: ta kortsutas endiselt kulmu ja kruttis seadme
             tumblereid,  ootavalt  valguslaiku silmitsedes.  Ma mrkisin
             endale,  et tema seadmel oli kaks rngast, aga see thendas,
             et  koordinaatssteem  oli seotud  kas aparaadi  korpuse vi
             maaga, kuna valguslaik ei liikunud paigast.
                  Mulle  meenusid  mitmed  analoogilised  seadmed  ja  ma
             vristasin   end  tahtmatult.   Keegi  lootis,   et  kiretud
             tundlikud  kontrollaparaadid  suudavad  avastada  kik, mida
             sellel  alal luuakse.  Barretti aparaadi  olemasolu fakt oli
             "teada". Isegi minul oli see kuskil olemas - magnetketastel,
             masinamlus, sisse tulnud jooksva informatsioonina. Lihtsalt
             polnud aega seda le vaadata.
                  lemfsiku laual lebas naljaplakat leskutsega "Melge
             mastaapselt !"
                  Peatselt ilmus teine helendav laik, identselt esimesega
             oli  tolle diameeter  - ma  noogutasin heakskiitvalt  - mne
             sentimeetri  laiune. Barrett vttis lpuks oma ked kastilt.
             Sel  hetkel sarnanes  ta komponistiga,  kes vtab lppakordi
             nhtamatul klaviatuuril.
                  "Lubage," tles ta.
                  Mttes  oli ta  juba kandunud  laboratooriumist sanctum
             sanctorumisse. Ta neelatas.
                  "Nd vaadake..."
                  Ta vttis taskust sulepea ja torkas selle edasiandvasse
             rngasse.  Sulepea ots kadus,  nagu kass tuntud muinasjutus,
             kes  vis  peituda ka  kige peenema  puu taha.  Ja koheselt
             ilmus  see  vastuvtja rngasse,  matilt  helkides. Harjunud
             ettekujutus  vitis, et  see peab olema  teine sulepea. Kuid
             sulepea oli sama.
                  "Suureprane,"  tlesin  hoolimatu  viisakusega.  "Vga
             hea.  Aga  kas te  viksite  rahuldada vana  daami uudishimu
             ?...(Oh,  ainult mitte le  mngida!) Kige jrgi otsustades
             teostasite  te  nulltranspordi.  Vastasel  korral  -  kus on
             sulepea  ?" Ma tin kuuldavale professorliku turtsatuse. "Ei
             seal  ega  siin. Aga  mis  juhtub, kui  nihutada  seda veidi
             krvale ?"
                  See  oli  alatu. Kuid  seetttu  ma olengi  suur doktor
             Katrina Ellan, keda kutsutakse Vanaks Niaks. Barrett pdis
             kogu  aeg hoida sulepead pris rnga keskel. ks sulepea ots
             asus  tema kes,  teine materialiseerus  kahe jala kaugusel.
             Kuid nd unustas Barrett ettevaatuse (ma olin talle tapvalt
             kade,  minu  ked vrisesid  ilma toetuspinnata  abitult) ja
             kallutas  sulepea  veidi  krvale.  Rngaste  paksus  polnud
             silmaga   tpselt  mratletav:  sulepa  teine  pool  kukkus
             lauale.  Likkohal  helkis  mrjalt tint,  mis  voolas vlja
             miniatuursest  konteinerist.  See  oli  justkui  habemenoaga
             pooleks ligatud.
                  "Me anname teile uue sulepea," tlesin ma.
                  "Thiasi."
                  Esialgne  nutus ja hbelikkus taandusid lpuks ja nd
             vaatas  ta mu  proteese, mis  olid pingi  klge monteeritud.
             "Romantiline  kaotus on  ktkestavalt magus..."  Ma pakkusin
             talle veel juua ja jutustasin Connersist.
                  Ka   tema  leiutas   mateeriasaatja.  Lhtudes  omaenda
             ettekujutustest,  ttas  ta vlja  teooria  ja konstrueeris
             saatja,   mis  ei  sarnanenud  Barretti  aparaadiga.  Saatja
             erikujusid  on  mitmeid,  peaaegu  sama  palju,  kui  selles
             teadusalas  on teoreetikuid. Kui  Conners ehitas oma mudeli,
             proovis  ta  selle  kigepealt  lbi  blokk-blokilt.  Prast
             monteeriti  blokid  kokku.  Conners  ei  kahelnud,  et  teda
             ootavad  kuulsus  ja lemfsiku  karjr,  mida vltimatult
             prjab Nobeli preemia.
                  Enne  aparaadi sissellitamist oli atmosfr rhutatult
             pidulik:  peeti  isegi  ajaarvestust,  kuigi  selleks puudus
             igasugune  vajadus. Leiutaja tahtis  lihtsalt publikule puru
             silma  ajada.  Nuppu vajutas  Conners ise.  Moodustus rngas
             diameetriga   viis   jalga.   Huvitav,   sest   nagu  prast
             teoreetiliselt  testati, vib sellise suurusega rnga saada
             ainult  aparaadiga,  millel on  Connersi defekt.  Teooria on
             prastpoole alati kasulik.
                  Niisiis   tekkis   ruumis  erakordselt   psiv  rngas,
             lbimduga  viis jalga.  See ji  absoluutselt liikumatuks.
             Kuid  peatselt andis  ennast tunda  Maa suhteline liikumine,
             planeet paiknes mber gigantse vektori suunas, mis moodustus
             orbitaal-  ja  prlemiskiiruse  vektorist  Pikese  suhtes,
             korrutatult Pikese kiirusvektoriga relatiivselt liikumatute
             thtede  suhtes,  korrutatuna  lpuks  (kui  selline muidugi
             eksisteerib)     "liikumatute    thtede"    kiirusvektoriga
             arvestades nende liikumist relatiivselt...
                  Rngas  oli  sellest  hoolimata  stabiilne  ja  endises
             kohas,  see-eest  mateeria,  mis  sattus  rnga  fookusesse,
             teleporteerus   teadmata  kuhu.  Selle   mateeria  osas  oli
             arvestatav  osa  generaatorist  ja  peaaegu  terve  Conners.
             Jrgmiseks  ligati  pinnasest  vlja  ebakorraprane  tkk,
             haavatud  maakera  rappus  konvulsioonides  ja  vlja voolas
             mulisev magma.

                  "Salastati!"  ti  Barrett  kuuldavale  nrdimust  tis
             toonil. "Ma tean, et seda avastust pole kusagil mainitud, ma
             kontrollisin iga td kuni heksanda salastatuse astmeni. Ma
             nuan...  Ma..." Barretti hl  ji jrk-jrgult vaiksemaks,
             aga  viskilhn muutus  teravaks, kuigi meie  vahel oli laud.
             "Doktor Ellan, ma ei saa millestki aru."
                  "Kmnes salastatuse aste !"
                  Sellele polnud midagi lisada.
                  Barrett   svenes   mtetesse  ja   hakkas   oma  luga
             masseerima.   Sealjuures  katsid  ta   kelabad  pski  vaid
             poolenisti, nii et tunduks, nagu paks ta oma ngu varjata.
             Oleks tore unustada julgeolekuteenistuse nue, et need, keda
             on  lubatud  vhem salajase  informatsiooni juurde,  ei tohi
             teada  veel salajasemate dokumentide olemasolust. Barrett ja
             temataolised   olid   lubatud   seitsmenda   ja   kaheksanda
             salastusastme  dokumentide  juurde, see  aga  eeldas kindlat
             usku,  et  salastatuse klassifikatsioon  ei  kndi kmnenda
             astmeni.
                  "MT  on  ohtlik  vrk,"  tlesin  ma  talle.  "Tuletage
             meelde, mis juhtus Connersiga."
                  "Siin  on  mingi  eksitus," vastas  ta,  hakates midagi
             taipama. "Kui purustada generaator, rngas kaob."
                  "On  loodud mitmeid  MT tpe.  Miks te  arvate, et kui
             teie  masin  likas  ruumi, siis  ava  peaks  jalamaid kokku
             tmbuma  ? Mulle meenub Valdesi  rngas - tema aparaadis oli
             koordinaatssteem  seotud  Maaga  - mille  abil  ta paigutas
             kuupmiile  Maa  atmosfri  Marsi  orbiidile.  Protsessi  ei
             linud korda niipea peatada. Ma alati imestan, miks gigantne
             Einsteini    memoriaal   tuli    ehitada   kiirestitahkuvast
             betoonist. Takkapihta veel alluvas instituudis, nagu Valdesi
             juhtumi puhul ? Seal ei loodud ju midagi vljapaistvat."
                  Barrett  muutus tusaseks,  ilmutades silmnhtavat soovi
             Connersi loo juurde tagasi tulla.
                  "Kui  eksperiment oleks olnud suurema kontrolli all..."
             Ta lks silmnhtavalt libedale.
                  "Ei!"  katkestasin ma  teda jrsult,  kuid nd kuuldus
             tooli  massiivsuses mulinat.  See klas  nagu hoiatus  ja ma
             jtkasin    rahulikumas   toonis:    "Silmnhtavalt   midagi
             tsisemat,  kui lihtsalt fsiline oht. Eksisteerib hvardus
             intellektile,  selle  hvimise  risk.  Tuleb  tagada fsika
             phiprinytsiipide silimine."
                  Nhtavalt  olin ma teda  valusalt puudutanud, kuna nd
             oli  ta tis plgust. Oo jaa,  temas rkas tiiger: kui tahad
             sooritada enesetappu, vta sisse vastav asend ja kahtle tema
             videtes...
                  "...Proua  lemfsik  !  See...  See  on  ju vastuolus
             teadusliku meetodiga !"
                  Ta  kujutas Pha Vasaku Ke Reeglit: Vli, Elektrivool,
             Liikumine.
                  Ma  reageerisin rahulikult, kuid ta ei lasknud mul suud
             lahti teha.
                  "Te eksite. Korraga mitmes punktis. Kordan, ma ei rgi
             lihtsast  mlemapoolsest teoreetilisest vastukivusest - see
             on  alati aus mng, vaid  reaalsest ohust, keeruliseks aetud
             probleemist, nii fsikalises kui metafsilises mttes."
                  "Kahtlemata,  eksisteerib ka eetiline  oht. Vaadake oma
             leiutist," tlesin ma. "Kontrollseadmed ei tundnud temas ra
             relva, muidu te poleks kunagi siia sisenenud. Nd kujutlege
             endale selle aparaadi modifikatsiooni, mis mahub ksivarrele
             ja  mille  rngas  vib  hetkeliselt  mber  paigutuda risti
             raadiusvektoriag..."
                  Ta  kujutas endale elavalt ette. Rnga serv likab lbi
             mille tahes, teleporteerides osa seintest, mehhanismidest...
             lbi ruumi, mis pole ruum, tehes mrklauda suureprase augu.
             Vhe rmustavat.
                  "ma ei pelnud ldse selle poole, doktor. Ma tegelesin
             fundamentaaluuringutega  ja  arvestan teie  toetusega. Tahan
             luua      rngast,     mis      oleks     piisav     inimese
             teleporteerimiseks..."
                  "Tolvan," tlesin, tundes tohutut vsimust. "Tolvan, te
             ei  saanud millestki aru. Tahate,  ma avaldan teile, milline
             peab olema rnga diameeter ?"
                  Vriseva  srmega nitasin hele tuhmi valguse ringile,
             mis  ikka veel rippus hus  veidi krgemal plakatist "Melge
             mastaapselt !".
                  "Avause   diameeter   on   vrdne   1.9  sentimeetriga.
             tpsemalt  1.926643... Vi  te ei  mtnud tpsusega kuuenda
             kmnendkohani  ? See  on teoreetiline  piir. Mina isiklikult
             teostasin need arvutused viisteist aastat tagasi."
                  ...Vimsad  laevad letasid  takistamatult hiiglaslikke
             vahemaid...   Unistus  kahvatus   jlle  -   faktid  mjusid
             kainestavalt.
                  Langetanud pea, ji ta liikumatult musta kasti vaatama.
             Ma  otsustasin  asendit  muuta. Torud  lksid  sellest veidi
             pingule,  andes  endast mrku,  kuid  valu ma  ei  tundnud -
             tegevusse  asusid lokaalsed plaadid  ja nrvislmed, lahkelt
             antud lemkeemiku poolt.
                  Milleks   ma  talle  seda  kike  rkisin  ?  Lobiseva
             vanaeide  kompleks ?  Piinav saladus,  mida tahtnuks jagada,
             mis muidu hvardanuks aju lhkuda ? Sest kui ma ra sureks -
             ei saakski ju keegi teada.
                  Kik  see  on thine  ja perspektiivitu,  Barrett. Teie
             aparaadi  vimalused  on rmiselt  piiratud.  Connersi mte
             varises  prahvatusega kokku, kuid  teie... Lubage, ma rgin
             teile veel he loo."
                  Omal  ajal leiutas  mateeriasaatja Bell.  Nagu Barrett,
             ttas  ta vlja vaid  teooria erijuhu. Praktilise inimesena
             ehitas  ta masina, mis vgagi  sarnanes Barretti omaga. Bell
             pani kokku mudeli, mis oli kontrollitud ja lbiproovitud.
                  Saabus  pidulik moment -  vlgatas rngas. Siis venisid
             pikad   ja  piinavad   minutid,  kuni   seadet  reguleeriti.
             Lppkokkuvttes  osutus  kik tpseks.  Rnga  diameeter ji
             muutumatult  vrdseks 1.9 sentimeetriga.  seade, mille peale
             polnud  just vhe  raha kulutatud,  ttas ebastabiilselt ja
             ainult  lhedase  maa  pealt, nii  et  ei  omanud praktilist
             otstarvet.
                  Bell   hakkas   jooma,  sealjuures   svenenult  jrele
             meldes.  Peatselt  klastas  ta ht  varakat  sugulast, kes
             oleks vinud hvitada vlad masina ehitamisest. Bell taipas,
             et  tema  aparaat ei  klba  teleportatsiooniks ja  seega ei
             igustanud  tema  lootusi. Kuid  see aparaat  kujutas endast
             suureprast   relva.  Mned   eriotstarbelised  esemed  vis
             raskuteta pisikesest rngast sisse toppida...
                  Belli   sugulane   avastati   surnuna   oma  lukustatud
             kabinetis:   ta  pani  oma  kohvitassi  liiga  suure  annuse
             unerohtu.    Leiti    enne   enesetappu    kirjutatud   kiri
             krgelennuliste  vljendustega. See oli  nii kokku keeratud,
             nagu  keegi  oleks  seda  spetsiaalselt  kruttinud  ja  lbi
             vikese  avause  torganud...  Massiivne  tammepuust  uks oli
             riivis.   Vikesed  tinaraamistuses  aknad  olid  seestpoolt
             toestatud.  Seintest  oli  vimatu  lbi  tungida,  nagu  ka
             enesetapu  mistatusest. Klassikaline nide surmast kinniste
             uste taga.
                  Bell    ise   mngis   vapustatud,   kuid   juurdlusele
             kaasaaitava  sugulase  rolli,  natuke  segadusseaetult, nagu
             sobibki  testamendis olulisel kohal  olevale inimesele. tema
             enesekindlus  oli nii  suur, et  ta isegi  aitas kadunu keha
             juurde  tuppa sisse  murda, ja  alles siin  tekkisid esimest
             korda  kahtlused.  Bell li  akna  sisse, ronis  tuppa, avas
             massiivse  ukseriivi, tehes  nii vabaks  tee tragdiapaika.
             Bell  kitus  tiesti  enesekindlalt, kuni  politsei  - asja
             uurimine venis - ei teinud viga.
                  Kohtus  kerkis  esile  jrgmine  versioon:  Bell tungis
             kabinetti,  kui  uks  oli  lukust  lahti.  Pani  kohvi sisse
             unerohtu. Ootas, kuni sugulane sureb, lks vlja ja lukustas
             kabineti.  Vttis  ra  he tinaraamis  ruudu.  Torkas sealt
             sisse pika ridva ja manipuleeris selle abil luku ja riiviga.
             Jrgmisel  peval  hvitas  ta  kuriteo  jljed,  les akna
             lplikult sisse...
                  Bell, olles sdi, midagi taolist ei teinud. Ta taipas,
             et   vlja  ta  ei  keeruta,   ja  sai  shoki.  Loomulikult,
             eksisteeris veel stuse presumptsioon. Vandemehed visid ta
             mista  sdi vi  igeks. Paraku, enne  kui sndmused edasi
             judsid  areneda,  toimus  teine  enesetapp,  mille ehtsuses
             kahelda ei tulnud.

                  "Mulle  ei meeldi  teie vihjed," tles  Barrett. "Ma ei
             ole ldse selline."
                  "Ja  seda rgite teie  ? Inimene, kes  salaja ti minu
             kabinetti surmava relva ?"
                  Ta  prdus jrsult aparaadist  eemale, tehes suu lahti
             ja pannes uuesti kinni, kuni mrkas, et ma muigan.
                  "Melge mastaapselt !" tuletasin ma talle meelde.
                  Kuid aeg oli lpetada naljatamine.
                  "Seade  tuleb hvitada  ! Teie td  ei unustata. Teile
             omistavad  teadusliku  kraadi inimesed,  kes  tohivad asjast
             teada. Kuid seade, seade..."
                  Nd lks ta kirjeldamatult vihaseks.
                  "Hvitada  ?! See on ju  jultumus ! Kas Hirosaki prast
             loobuti   aatomienergia  kasutamisest  ?  Meil  poleks  siis
             praeguseni vesinikpommi, kui siis oleks nii tehtud."
                  "Ja poleks ka null-pommi," tuletasin ma pehmelt meelde.
             "Kuid kui minu esimene argument teid ei veennud, kuulake ra
             veel  ks. Selles  seadmes peitub oht  fsika aluste jaoks.
             Mateeria  teleportatsioon mjutab neid  fsikalisi jude ja
             ruumi,    mis   takistavad   mateeria   hvimist.   Mateeria
             teleportatsioon, Barrett, rikub loodusseadusi."
                  "Tuletage  meelde, et  Conners sai rnga,  mis oli jv
             absoluutses   ruumis.  Nd  melge  jrgi  kasvi  hetkeks,
             millega see meid hvardab ?"
                  "Einstein... Absoluutset ruumi pole olemas."
                  "Selgitage sel juhul, mis juhtus Connersiga ?"
                  Ma  vaatasin  vsinult oma  tihedalt  kortsudega kaetud
             ksi,  mis hoidsid silmale nhtamatuid  trumpe. Nd oli asi
             juba naljast kaugel.
                  "Tema...  Asja le meldes on see mttetus. See, kuidas
             te  selle loo jutustasite, rgib nii mndagi. Silmnhtavalt
             ehitas  ta  suurte mtmetega  aparaadi, milles  lks rivist
             vlja ruumikoordinaatide blokk. Nii et ei maksa siia toppida
             Einsteini. Lihtsalt viga inseneriarvutustes."
                  ks-null Barretti kasuks.
                  "Kui  uurida fakti, et  rngas eksisteeris edasi prast
             generaatori purunemist..."
                  Ta mhatas. Ma isegi ei kahtlustanud, et tal on selline
             komme.
                  "Testage seda mulle."
                  "Praeguses  seisundis  oleks  teil  raske  jlgida minu
             arutluste kiku. Kuid leidub teisi tendeid. Absoluutne ruum
             on vastuolus Einsteini teooriaga, eks ole ?"
                  Ta noogutas.
                  "Nd,  vastavalt  Einsteini  teooriale,  kaovad mitmed
             nhtused,   niteks  tuumamuundumised   ja  energia  jvuse
             seadus. Jrelikult tuumaenergia kaob."
                  "Suureprane  nide reductio  ad absurdum. Tuumaenergia
             eksisteerib, thendab, absoluutset ruumi ei ole."
                  Barrett  muutus  sngeks: arvatavasti  taipas,  et teda
             lollitatakse.
                  "Nad ei saa eksisteerida heaegselt, kuid..."
                  Ma  peatasin ta  pilguga. "Kui  Conners vajutas nupule,
             lks  lhedalasuv instituudi reaktor rivist vlja. 8 sekundi
             jooksul peatus tielikult reaktsioon. Nagu tavaliselt, kulus
             tervelt  12  tundi,  et seda  uuesti  kiku lasta  -  on ks
             vanamoodne   koletis  uraanvarrastega.  Milline  oleks  teie
             selgitus ? Vib eksisteerida kas tuumaenergia vi absoluutne
             ruum. Valik on teie ktes. Mis on teile hingelhedasem ?"
                  Barrett   ei  vastanud.  Tema  vaikimine  kestis  mned
             sekundid.
                  "Thjagi," tles ta lpuks.
                  Ja  ji  uuesti  vait.  Siis  elavnes  jlle:  "Minu MT
             saatjal   on   mnevrra   teistsugused   omadused.   Melge
             mastaapselt  !  -  need  on  ju  teie  snad.  Aga mningaid
             vhethtsaid  asju te ei saanud mrgata. Ainult paar rngast
             -  vike ava  ruumis -  on tiendus  fsikale, mis  ei lhu
             selle  aluseid.  Muidugi, sel  juhul,  kui me  hindame veidi
             mber energia jvuse seaduse."
                  Ma  toetasin end aeglaselt  tooli seljatoele ja toolist
             kostis  vaikne  sumin. Nd  oli  minul aeg  keha kinnitada.
             Allpool asuv lbipaistev toru titus tuhmi vedelikuga.
                  "Ahjaa,  igavene  liikumine. Thendab,  seda te  ei loe
             fsikale ohtlikuks ?"
                  "Revolutsioonilised   teaduse  mberkorraldused  vivad
             head  teha.  Kujutlege  ringikujulist koske,  mis  lheb le
             turbiini, ja MT aparaate, mis ajavad vett tagasi les..."
                  "Jah, arvukad vikesed rngad diameetriga 1.9 cm ! Nd
             ma  kujutan seda ette. Aga te olete ju fsika sber ! Mned
             vaidlevad  senini Einsteiniga,  aga kippuda  energia jvuse
             seaduse kallale... See, kas teate, paistab narrusena..."
                  "Aga  mida  te vite  tuua vastuviteks  sellisele vga
             lihtsale mudelile ?"
                  "Lihtsale  ? Oo-jaa, argumentatsioon on ka vga lihtne.
             Teie leiutis sisaldab endas paradoksi."
                  Ma  naeratasin nrgalt.  Selle vestluse  salvestus saab
             kmnenda salastusastme.
                  "Selgitage !"
                  Tema  pilk oli nd mrvarlik ja ma peaaegu kahetsesin,
             et   olin  talle  rkinud   MT  saatja  relvana  kasutamise
             vimalustest.  Ja  leldse olin  ma  enda peale  pahane, et
             kostitasin  teda jaapani viskiga.  Sest relval on kstapuha:
             seda vib suunata kskik kuhu. Banaalne, kuid nii ta on.
                  "Rngad. Lpmatult hukesed. Nii vidab teooria."
                  Praktilise meelega inimene. Ta ei hakanud vaidlema.
                  Pdke uuesti midagi viia rnga sisse. Ei, ainult viige
             sisse."
                  Ime kordus: ks osa nnetust sulepeast ilmus kolme jala
             kaugusel  rngast. ks  tema ots  oli lhedal,  teine eemal.
             Rngastel  oli  hine telg  ja tundus,  nagu osa  kolme jala
             pikkusest sulepeast jks nhtamatuks.
                  Ta  vttis  sulepea rngast  vlja  ja ma  andsin talle
             kega mrku, et ta selle krvale paneks.
                  "Pange rngad kokku !"
                  Rngad  hakkasid ksteisele  ebakindlalt lhenema, jid
             paigale ja hinesid lpuks. Ainult suurenenud heleduse jrgi
             vis  elda,  et rngaid  oli kaks.  Kuid pevavalguslampide
             puhul poleks vrdlusvimalust olnud.
                  Ma  lksin le teravale  lektoritoonile, millega kunagi
             panin    vrisema   uustulnukaid-lipilasi,   kes   ppisid
             taevakehade  mehaanikat esimesest neljanda  osani. nd olen
             ma  hel kohal paigal ja loenguid  ei pea, kuid endine haare
             on  jnud. Vanamoor, ritan siin  mber srme keerata noort
             teadlast... No on lood !
                  "Aga  mis  juhtub,  kui te  nd  uuesti  viite sulepea
             rngasse  ?  Proovige  leida vastus,  paradoks  seisneb just
             selles.  Sulepea  peab  peatumatult  teleporteeruma  rngast
             rngasse,  kuna nad on hel kohal... Muidugi, kui ruum teile
             midagi thendab."
                  "Seetttu  ei vi te  panna sulepead rngasse. Vastasel
             korral,   raudse  loogika   jrgi,  ei   saa  mateeriasaatja
             eksisteerida.  Kui teil  nnestub viia  sulepea rnga sisse,
             sulepea  kaob,  teleporteerub teadmata  suunas. Nii  on teil
             tegu ruumiga, mis on suletud iseendasse: rngaste vahel pole
             vahemaad, nii et sulepeal pole kuhugi minna."
                  "Aga mis vib seda segada ?"
                  Barrett  ti  kuuldavale mingi  heli ja  kummardus kogu
             kehaga  ett,  hoides  sulepead.  Tema  nole  oli kirjutatud
             tielik usaldamatus.
                  "Barrett ! Selle ma keelan !"
                  Minu arvestus oli ige. Universum ei kannata paradokse.
             Sulepea  puudutas rngast. Kis krvulukustav pauk - sulepea
             kadus. Seesama. loomulikult, juhtus aparaadiga.
                  Barrett pritas abitult silmi. Seejrel vaatas ta mind
             rmiselt     kahtlustaval    pilgul.     Kindlusetult    ja
             segadusseaetult  surus ta kord ktt  rusikasse ja siis jlle
             lahti.
                  "Jama  !" karjus ta. "Te panite mind pettusega hvitama
             aparaati,  kuid teie niinimetatud paradoks ei vlista fakti,
             et  ma  vin  -  ja  ma  teen  seda  -  ehitada uue mudeli.
             Seetttu -"
                  Ma  ei saanud lpuni teada,  kas Universumil on aeglane
             reaktsioon  vi  kuulab  ta  lihtsalt  pealt.  Enne,  kui ma
             judsin  rnnata Barretti lplikke  sarkasmi tis hvitavate
             argumentidega, klas uus pauk ja kadus... Barrett ise.

                  Universum ei kannata paradokse.
                  Vanas  instituudis - teisel  ajal, teisel kontinendil -
             ehitati  heaegselt kaks mateeriasaatjat. Eksperiment toimus
             kontrolli all.
                  ks    aparaat    konstrueeriti    ranges    vastavuses
             fsikaseadustega.     Loomulikult    see    ei    ttanud.
             Kontrollmudel  loodi irratsionaalsete  ideede phjal. Ruumis
             moodustus   ava  lbimduga  1.9  sentimeetrit.  See  mudel
             teleporteeris   erinevaid   esemeid   -   teoreetiliselt   -
             hetkeliselt  hest  punktist  teise,  erinevalt  tavalistest
             seadmetest,   mis  suutsid  saata   esemeid  ainult  valguse
             kiirusega "c".
                  Kui  loobuda  "c"-st  -  absoluutsest  kiiruse piirist,
             hajub relatiivsuse miste nagu suits.
                  Variseb kokku kvantmehaanika hoone.
                  Detailidesse sveneda pole vajagi: aitab, kui elda, et
             see teooria koos muudega seletab, miks elektronid aatomis ei
             lange tuumale. Kui elektronid lahkuksid oma orbiidilt, viiks
             positiivsete     ja    negatiivsete    osakeste    prkumine
             katastroofini:   nad  hvitaksid  teineteist.  Sel  juhul  -
             hvasti, aatom.
                  Vanas   instituudis   llitati   sisse  mateeriasaatja.
             Hvasti, kvantmehaanika !
                  Kuna  Phja-Ameerika ei klvanud nd mitte kuradikski,
             ehitati uus instituut mnele teisele kontinendile. Seal siis
             avastatigi   null-pommi  efekt,   mis  dokumentides,  alates
             heksandast salastatuse astmest, mratletakse kui piisavalt
             testatud  tuumateooria jreldus... Prast  seda viidi sisse
             ja sai kohustuslikuks kmnes salastatuse aste.

                  Nii  ma siis  olen ja  elan, lemfsik,  teaduse hoone
             ustav  kaitsja,  hoides teda  nende  raneetud hullumeelsete
             fanaatikute  eest. Just  nagu Prometheus,  olen ma aheldatud
             oma  tooli klge elu tagavate ssteemidega, mis nokivad minu
             maksa.  Asja  lhemalt  vaadates olen  ma  vana  vare tigeda
             sisuga.  rge  kahelge  -  omal ajal  leiutasin  ka  mina MT
             saatja. Kuid see on juba teine lugu.
                  Vitlus samal ajal jtkub. Me hvitame uurimistulemusi,
             teeme  takistusi ttajatele, kui  nad oma leiutistega liiga
             kaugele  juavad, lhenedes ohtlikele  aladele ja null-pommi
             loomisele.  Kahjuks  me ei  saa keelata  inimestel mtlemast
             aine   teleportatsiooniaparaatide   ehitamisest.  Igasugused
             tegelased   vidavad,  et  uurimistulemuste  salastamine  on
             ebanormaalne  ja ma  peaks sellele dogmale  alluma. Olgu see
             kik neetud !
                  Kuskil  peituvad  eluliselt  thtsad  saladused, teiste
             snadega,   vti   mistmaks,   miks   fsikaseadused  kord
             ootamatult  toimivad,  teine kord  jlle  ei toimi,  kui asi
             puudutab  ruumi. Nendes  peituvad kolossaalsed energiahulgad
             ja  vimalused. Aga teisalt:  elus legend -  see olen mina -
             vana  vare, mis  ajab oma, nrgestamatu  tahtega. Ainult see
             kuulsus  ongi  mulle  jnud.  Kuid  keegi  tikub  isegi  mu
             praegusesse  varjupaika,  keegi tahab  mind invaliiditoolist
             vlja  tirida ja linnatnavatele  kndima saata, aga muuseas
             seguneb  minu  veri  kehas  teiste  elumahladega  dialsiks
             ainult tnu thisele avale - diameetriga 1.9 cm ruumis... MT
             seadmele  on see liiga  tagasihoidlik rakendus, mrkamatu ja
             thtsusetu,  seeprast MELGE  MASTAAPSELT !  Kui Prometheus
             oleks alla andnud, kes teda praegu meenutaks ?
                  Kurat nendega.
                  Mul siin on niigi hea.

